top of page
Bioteaduste Üliõpilaste Selts

INTERVJUU: BÜSikas pälvis Tartu Ülikooli teenetemärgi



BÜS-i endine president Hannes Ruusmaa ja Tartu Ülikooli rektor Toomas Asser. Foto: Andres Tennus

Tartu Ülikool kuulutas oktoobris välja 2022 aasta teenetemärkide kavalerid ning üheks neist oli Bioteaduste Üliõpilaste Seltsi endine president ning praeguse sotsiaalürituste töögrupi juht Hannes Ruusmaa. Hannes pälvis Tartu Ülikooli aumärgi.



Hannes, mis tunne sind valdas, kui sa said teada, et Tartu Ülikool on sind tunnustanud teenetemärgiga ja kuidas sa sellest teada said?


Ma tegelikult juba pisut teadsin seda ette, sest minult uuriti, kas on midagi, mida ma tahaks ise välja tuua, aga see reaalsus, et sulle saabub Tartu Ülikooli poolt kiri, et oled teeninud teenetemärgi, tekitas sisemuses tänutunde. Teavituse sain emaili teel.


Räägi pisut teenetemärgi tseremooniast. Kus see toimus, kuidas üritus välja nägi?


Teenetemärgi tseremoonia toimus 25. novembril Tartu Ülikooli peahoones suures auditooriumis. Seal ruumis oli kokku kuskil viis kuni kuus tudengit, enamus neist olid juba vanad tegijad. Inimesi oli päris palju, sai teiste tudengitega palju juttu rääkida. Aga üldiselt oli üritus väga viisakas, kohal olid ka kaamerad. Ootusärevus oli ka päris suur, vaatasin ekraanilt seda temaatikat ja siis kuidas nimed järjest jooksevad, kuni siis tuli minu nimi, Ruusmaa. Ja see tunne sinna kõndida ja suruda rektori kätt ning siis keerata auhinnaga kaamera poole… Aga pildi tegemist ei mäleta ma absoluutselt.


Pärast oli selline viisakam üritus, kus sai erinevaid jooke, süüa ja inimestega juttu ajada. Seal oli kohal ka TÜÜE president ning üks eelnev võitja, aga pidin sealt teiste tegemiste tõttu natuke varem ära minema. Aga üritus oli väga tore.


Liigume siit siis edasi– sa olid kaks aastat BÜS-i president. Kuidas sa sellele kohale sattusid?


See on hea lugu! Ma tulin ülikooli sügisel, enne seda, kui koroona alguse sai. Siis oli seltsil ka kohati natuke keeruline aasta, olin siis sotsürituste töögrupis ja siis ma veel ürituste korraldamises väga ei osalenud, aga siis kevadel osalesin ühel üritusel ja see oligi see, mis mingil määral selle otsustas, kuna seal ma juhtusin rääkima ühe juhatuse liikmega. Rääkisime lihtsalt erinevatest asjadest ning hiljem, kui tulid juhatuse valimised, siis mulle kirjutati ning uuriti, kas ma tahaks kandideerida juhatusse. Ilmselt ma olin siis millegagi silma paistnud, et otsustati minu kasuks.

Ma mõtisklesin ikka päris pikalt selle pakkumise üle, kuna ma ei olnud siis veel väga palju osalenud seltsiga seotud tegevustes, aga samas mul oli juba eelnevalt kogemust, olin eelnevalt neli aastat õpilasesinduses olnud ja tundsin, et see võiks olla õige suund, aga kas just sel hetkel ja momendil. Aga siiski otsustasin kandideerida, sest see oli nagu taevast sülle sadanud võimalus, ja nii mind siis valitigi. Hiljem saingi tegelikult ise valida, millist rolli ma täita soovin, kuna sel ajal käisid veel asjad pisut teistmoodi kui nüüd.


Kas sul oli BÜS-i presidendina juba koheselt olemas visioon või selgus, mida ning kuidas tuleb tegema hakata?


Paljugi sellest visioonist ja motivatsioonist oli see, et ma tahan õppida ja ennast proovile panna, see oli selleks imeline võimalus. Otseselt väga spetsiifilist visiooni sel hetkel ei olnud.


Sa oled aktiivne ka TÜÜES. Mis on sinu roll seal?


TÜÜES olen ma Instituudi Üliõpilaskogus, seal olen aktiivne olnud mõnedes projektides, näiteks aitasin korraldada septembri alguses toimunud üliõpilaste meeleavaldust. Veel algatasime näiteks ka TÜMRI tudengite grupi, kus saab näiteks mingeid küsitlusi teha/jagada.


Sa käid ka teisi koolitamas. Miks sulle koolitusi meeldub läbi viia ning milliseid isiksuseomadusi, teadmisi või oskusi on vaja selleks, et olla hea koolitaja?


Ma ütleks, et see kõik on õpitav, kui sul on olemas tahtmine. Nüüd, kui mul presidendi aastad on selja taga, olen ma üritanud rohkem koolitamas käia. Ma olen teistele ka seda soovitust jaganud, et kui mingi kõrgem positsioon mingis kohas saab läbi, näiteks seltsis, siis ei tasu kohe täielikult eemalduda, vaid vaikselt eemalduda.

Koolitamas käimisel on oluline see, et sa oleksid enda jaoks läbi mõelnud need kõige tähtsamad sammud, et sellel mingil kindlal teemal koolitust läbi viia. Hea on see, kui oled näiteks mingeid raamatuid eelnevalt lugenud, mina baseerun tavaliselt enam-vähem ühe või kahe raamatu peal ja siis nende põhjal teinud koolitust. Ühtlasi on mulle abiks ka iseseisev info otsimine ja leidmine ja ka see, mis ma teistelt tuttavatelt, kes on olnud sarnastel positsioonidel, kuulnud olen ning sealt siis mingeid mõtteid endaga kaasa võtnud. Ja ma teen seda kõike peamiselt sellepärast, et mulle meeldib seda teha, tekib selline mõnus flow.


Sa mainisid raamatuid, kust oled palju häid mõtteid koolitamiseks saanud. On sul välja tuua mingi mõni sõnum, ütlus või nipp, mis on sind palju aidanud?


Selleks on kindlasti personaalne lähenemine, millele ma olen ise rohkem toetuma hakanud. Analüüsides loetud raamatuid võib öelda, et kõik juhtimisalased raamatud, mida ma lugenud olen, ongi siis üles ehitatud personaalsele lähenemisele ehk inimestega suhtlemisele. Juhtimisest 70% on inimestega rääkimine ja suhtlemine ning selleks, et neid inimesi edukalt juhtida, tuleb nendega personaalselt kokku saada.

Tihti juhtub seda, et näiteks uueks juhiks saab keegi, kes on varasemalt olnud hästi aktiivne ja võtnud endale palju kohustusi ning juhirollis jätkab endiselt liigsete kohustuste võtmist. Sageli ei jaotata ülesandeid mõistlikult ära, mistõttu on ka tihtipeale tiimiga suhtlus minimaalne ja kontakt tiimiliikmetega väike. Siis tekivadki need küsimused, et miks keegi ei taha midagi teha ja siis see juht teebki ise jälle rohkem, aga siis need tiimiliikmed tahavad ja panustavad veelgi vähem. Tekib selline nõiaring. Ja sellepärast ma olengi meie seltsi siseselt üritanud ka julgustada ja kultiveerida seda, et saada oma tiimi liikmetega personaalselt kokku, selleks, et aru saada, mis on iga liikme eesmärgid, soovid ja nii edasi ning siis saab alles päriselt juhtima hakata. Personaalne lähenemine on minu jaoks tuumfilosoofia, mille järgi ma ise üritangi tegutseda.


Millega su töögrupp tegeleb?


Meie osa on see, et me pakume positiivseid mälestusi ülikooli teekonnal ja võimalust võrgustuda teiste seltsi liikmetega. Seda me teemegi siis läbi väiksemate ürituste, näiteks nagu filmiõhtud, saunaõhtud või mingid muud taolised üritused või siis hoopis läbi pidude ja ka koolituste. Kui ma selle töögrupi üle võtsin, siis ma tundsingi, et sellist sotsiaalset ja ühtehoidvat osa on meil vähe, kõik on pigem fokusseeritud tõsisele tööle, aga nüüd aastatega on seda ikka aina rohkem hakanud juurde tulema. Töögrupi juhina tahangi panustada pikaajalisema ühtsema sideme loomisse.


Millise enda saavutuse üle sa kõige rohkem uhke oled?


Spetsiifilist asja välja tuua on üsna keeruline. Aga ma tooksin siis mitu asja välja. Ma arvan, et ühe otsuse üle, mis ma tunnen, et mõjutas mind kõige rohkem. See oli teise aasta alguses tehtud otsus, kus ma otsustasin kokku saada kõikide eelnevate BÜS-i presidentidega. Ma tunnen, et see andis väga palju juurde mu kogemusele ja võimekusele täita presidendi rolli. Sellega sain hea ülevaate sellest, milline on ajalooliselt BÜS-i eelnev teekond olnud. Ma tunnen, et see kokkusaamine oli minu isikliku arengu jaoks väga suur samm, mille üle olen ma kindlasti uhke. Samuti oleme peaaegu käima saanud ka vilistlaskogu.


Mulle meeldib ideepoolest eelmisel kevadel algatatud meie valdkonda kuuluvate seltside n-ö ühendus, mille raames siis saamegi kokku, räägime, kuidas meil kõigil seltsid töötavad, jagame muresid ja räägime ka lihtsalt niisama juttu. Ma arvan, et me võiksime olla rohkem seotud, kuna tihti on meil sarnased mured ja seeläbi saamegi üksteisele julgust ja erinevaid nippe jagada.


Mis sind kõige rohkem motiveerib? Mida sa teed selleks, et kadunud motivatsiooni tagasi saada? On sul mõni soovitus teistele jagamiseks?


Ma arvan, et see on väga isiklik. See, mis töötab minu peal, ei pruugi kellegi teise peal töötada. Mind väga aitab see, kui ma saan inimestega maha istuda ja lihtsalt juttu rääkida, see annab mulle energiat. Ja näiteks ka koosolekute läbiviimine mõjub mulle hästi, kuna mulle meeldib rääkida ja siis ka nendel teemadel, mis on mulle adekvaatsed ja mind kõnetavad.


Ma ütlekski edasi teistele seda, et tuleks avastada ennast. Mina enne ülikooli uskusin, et ma olen introvertne inimene, aga nüüd olen ma avastanud, et ma saan energiat juurde just siis, kui ma olen nendes mainitud sotsiaalsetes olukordades, kus saab teistega arutada ja rääkida. Tulekski avastada enda jaoks see, et leida enda jaoks see, mis pakub sulle seda tsoonis olemise ehk hooseisundi tunnet. Aga muidugi on ju ka need baasasjad, mis aitavad, nagu regulaarne uni, trenni tegemine, õige toitumine. Need on elus funktsioneerimiseks väga vajalikud.


Millega sa vabal ajal tegeled?


Minu vaba aeg ongi tehniliselt seltsidega tegelemine, aga mulle meeldivad väga ka lauamängud ja niisama sõpradega kokku saada või siis läbi interneti nendega suhelda ja samal ajal midagi mängida. Mängin ka D&D-d vahepeal ja soovitaks teistelgi seda proovida, see arendab päris hästi suhtlemisoskust. Meeldib ka kinos käia, aga selleks mul ei ole eriti palju viimasel ajal aega olnud.


Kuidas sa selleks kõigeks aega leiad? Tunned sa tihti, et tunde võiks ööpäevas rohkem olla?


See tuleb vahepeal n-ö lainetena. Vahepeal olen ma tsoonis ja siis ma teen ka palju ja siis vahepeal tuleb väike mõõn, kus siis takerdud asjade taha ja siis jälle tunned, et aega ei ole või siis kohati on aega isegi liiga palju ja vahel jään ma mingit asja liiga pikalt tegema. See oleneb ka sellest, mis mentaalses seisus ma olen. Siis peabki tegema omad valikud– ma teen enamasti seda, mida mulle meeldib teha. Kui vahel on mõned asjad, mis vajaksidki pisut rohkem tähelepanu, minu teekonnal siis tihti näiteks õppetöö, siis see jääb tihemini kõrvale. See võibki vahepeal olla pisut enesehävituslik.


Mis teed pidi sa ennast liikumas näed, kas nagu Karis ja Kaljulaid?


Ma nii kaugele veel mõelnud ei ole.

Mul on paar sellist sõpra, keda ma olen alati kadestanud, kuna mulle tundub, et nad on sünnist saati teadnud, mida nad teha tahavad. Ja see on minu jaoks positiivselt kadestusväärne. Minul nii spetsiifilist olukorda kunagi olnud ei ole, ma olen pigem pidanud otsima ja tegelema sellega, mis mulle päriselt hingelist rahuldust pakuks. Ja sellepärast mulle meeldibki ka inimestega suhelda, et ma saan sealsamas ka ennast avastada. Tudengiorganisatsioonides olemine ongi ideaalne võimalus õppimiseks ja katsetamiseks, ilma et sellel väga suuri tagajärgi oleks ja ma olen seda kindlasti üritanud ka teha, et avastada ennast ja sealhulgas ka seda tulevast teekonda. Aga ma olen ka mõelnud minna juhtimisalaseid teemasid õppima või siis lihtsalt edasi tegutsema, kui on võimalik leida mingi hea positsioon. Peaasi on minu jaoks see, et mis iganes see on, mis ma lõpuks teen, oleks lõbus ja et ma oleks tehtud otsustega rahul.



Autor: Marcella Laura Polverino

148 views0 comments

Comentários


bottom of page