Elundisiirdamine on tänapäeva meditsiinis kujunenud üsnagi tavapäraseks ning elupäästvaks protseduuriks. Vajalik organ eemaldatakse kas elusalt või surnud inimeselt ehk doonorilt, et see siis edasi siirdada patsiendile ehk retsipiendile. Edukas elundisiirdamine pikendab retsipiendi eluiga ja parandab elukvaliteeti ning protseduur sooritatakse juhul, kui see on patsiendile ainuvõimalikuks raviviisiks.
Aastal 2006 viidi läbi südamesiirdamine 63-aastasel mehel, kellel puudus igasugune kunstianne. Mõni aeg pärast operatsiooni oli mees üllatunud, kui avastas, et tal on tekkinud imeline kunstianne. Päevapealt alustas ta looduse ja maastiku maalimist ning joonistamist. Pärast arstidele oma uue oskuse selgitamist sai mees teada, et südamedoonoriks oli olnud kunstnik. Kas on võimalik, et doonor andis lisaks südamele ka kunstiande?
1988. aastal sai Claire Sylvia uue südame ning kopsud. Mõni aeg pärast operatsiooni avastas ta, et talle hakkasid meeldima kananagitsad ja õlu (mis talle varem ei meeldinud). Lisaks sellele hakkas ta nägema pidevalt und mehest nimega Tim. Hiljem selgus, et tema organidoonoriks oli olnud 18-aastane Tim, kes armastas juua õlut ning süüa kananagitsaid. Kas tõesti on südamel võime salvestada inimese iseloomu? Selliseid näited on veel ja veel.
Aastal 1992 viidi Austrias läbi uuring 47 patsiendiga, kes olid kahe aasta jooksul saanud uue südame. Viidi läbi intervjuud, mille tulemusena sai patsiendid jagada 3 gruppi. 79% patsientidest kinnitas, et nende iseloom ei olnud muutunud. Selles grupis olevad inimesed leidsid ka, et küsimus oli ebamugav ning üritasid kiiresti teemat vahetada. Neist 15% kinnitasid, et nende iseloom oli muutunud, kuid arvasid, et mitte uue organi, vaid pigem traumeeriva kogemuse läbi. Ainult 6% patsientidest arvasid, et nende iseloom oli muutunud just uue südame pärast.
Paljud teadlased ning arstid on leidnud, et iseloomu ei ole võimalik läbi organite edasi anda ning kinnitavad, et inimeste iseloomumuutused tulenevad muudest põhjustest. Arvatakse, et tegemist on emotsionaalse reaktsiooniga traumeerivale kogemusele. Elundisiirdamine ei ole tavaliselt inimesele kerge ning tekitab muret - sellega hakkama saamiseks võivad muutuda inimese harjumused ja käitumismustrid. Nende kahe näite puhul arvatakse, et operatsiooni toimumisel või mõnel muul viisil kuulis patsient informatsiooni oma doonori kohta ning alateadvuses tekkisid inimesel uued harjumused.
Välja on pakutud ka rakumälu teooria (cellular memory theory), mis seisneb selles, et mälestusi ja iseloomuomadusi saab lisaks ajule talletada ka üksikutes rakkudes ning organites. Sellele teooriale ei ole aga leitud teaduslikku tõendust ning seda pole korralikult uuritud, mistõttu ei ole see eriti usaldusväärne.
Kasutatud allikad:
Autor: Jana Aid