Kas olete kunagi sellele mõelnud, kuidas ja mis materjalist ning kelle poolt on meie kantavad igapäevariided valmistatud? Suure tõenäosusega ei ole.
Aastal 2013 sai alguse liikumine nimega Fashion Revolution, mille eesmärgiks on tõsta inimeste teadlikkust rõivaesemete tootmise osas. Mis oli selle liikumise tõukeks? Bangladeshis, Rana Plazas - ühes tolleaegses suurimas rõivatehases, kus näiteks toodeti selliste brändide nagu Mango, Primark ja Walmart tooteid - toimus tööstushoone varing, kus hukkus üle tuhande inimese ning vigastatuid oli üle kahe tuhande, enamus neist noored naised. See moetööstuse suurim katastroof äratas nii mõnegi inimese ning pani mõtlema, kuidas ja kelle poolt on toodetud nende igapäevaselt kantavad riided.
Kokku töötab moetööstuses ligi 75 miljonit inimest, enamus neist noored naised vanuses 18-24. Kui palju üleüldse teenib üks keskmine rõivatööstuse õmbleja? Kuna suurem osa rõivatööstusest on kolinud Bangladeshi, kus on selle äri üleval pidamiseks odavad tingimused, teenib 2018. aasta andmetel keskmine rõivatööstuse tehase töötaja kohalikus vääringus kuus umbes 8000 takat, mis ümber arvutatuna teeb 84 eurot kuus. See summa jääb aga allapoole kohalikku Bangladeshi elatuspiiri. Selline alarahastatus on vaid üks probleemidest, mis on moetööstusega seotud ning eriti just kiirmoe brändidega.
Teine suur probleem on keskkonnasaastus, mis kaasneb rõivaste töötlemisega. Aastas toodetakse umbes 80 miljardit uut riideeset, mille käigus 400 miljardist ruutmeetrist kangast 60 miljardit ruutmeetrit kangast on puhast jääk, mis vedeleb tehase põrandal ning 200 miljonit eset aastas leiab oma koha prügimäel. Seega on üle maailma laiali tohutud prügimäehunnikud, mis koosnevad tekstiilist, mis oleks 95% taaskasutatav, kantav või ümber töödeldav. Vaid väike hulk nendest riietest jõuab heategevusse või second hand kauplustesse.
Moetööstus on ka äri, mis raiskab tohutult vett erinevate tekstiilide töötlemisele ning kangaste tootmisele. On välja arvutatud, et keskmiselt kulub ühe t-särgi valmistamiseks ligi 3000 liitrit vett, millest enamus satub tagasi loodusesse. Kahjuks reostatuna, sest 23% kogu maailmas toodetud kemikaalidest kasutatakse rõivatööstuses. Samuti tekib ühe kilogrammi kanga tootmise kohta umbes 23 kilogrammi süsihappegaasi, mis suurendab tohutult atmosfääris kasvuhoonegaaside hulka.
Mida saame teha meie, et vähendada rõivatööstuses lokkavat palgalist ebaõiglust ning ökoloogilist jalajälge? Kõige lihtsam on osta oma riided teiselt ringilt – n-ö kaltsukatesse ning uuskasutuskeskustesse jõuab väga palju korralikke riideid, mis väärivad teist eluringi. Samuti on võimalus uute riiete ostmisel eelistada fair trade clothing brände, mille eesmärgiks on valmistada kvaliteetsest kangast kvaliteetseid riideid, mille valmistajad on saanud õiglast palka. Ning alati saab ka ise käed külge panna, et enda vanadele riietele uus elu anda. Tartu Ülikoolis on lausa võimalik võtta selle teemalist ainet (HVVK.14.069 Rõivatööstuse väljakutse - kuidas õmmelda prügi?). Ning kui teil eksisteerib kodus paariliseta sokk või katkine voodilina - viige see H&M kaupluse kogumiskasti, mis saadab selle ümbertöötlusesse.
Lõpetuseks - võtke lihtsalt hetk ja mõelge, kes valmistab teie riideid? Mis materjalist? Kui palju kogu see protsess võiks maksta? Ning täpsema huvi korral tasub infot juurde otsida - nii leiate ilmselt vastused suuremale hulgale enda küsimustele ning laiendate selle teemaga oma maailmapilti.
Autor: Kaisa Põhako