24. jaanuaril käisin ühel väga põneval teemaõhtul. Teemaks oli valitud narkomaania ja et paremini teemaga kursis olla, lugesin eelmisel õhtul läbi raamatu “Kuidas minust sai HAPKOMAH”.
Kohale jõudes tegi tuju rõõmsaks ning silmad särama Kariina Laasi nägemine - ta on varem BÜSiga koostööd teinud ja suudab väga hästi keerulisemad teemad isegi minule arusaadavaks muuta.
Aga mis asi see narkomaania siis on? Sain teada, et lihtsalt öelduna tähendab see sõltuvust narkootilistest ainetest - on selleks kas siis heroiin, fentanüül või isegi rahustid. Tuleb aga välja, et suurem osa inimestest, kaasa arvatud minu tudengist toakaaslane, on millestki sõltuvuses - kohvist, teest, tervisespordist jne. Ka koeraga väljas jalutamine võib mõjuda sõltuvust tekitavana, sest selle käigus vabaneb aine nimega dopamiin. Just dopamiinist tekib meil tahe minna jalutama igal hommikul, keskpäeval ja õhtul - see on ju nii tore!
Sellegi poolest võib mõnikord sõltuvus olla ka väga-väga halb, näiteks narkomaanidel. Mina õnneks ühtegi narkomaani ei tea. Narkomaanide eluolu on väga raske ja sellest väljatulemine keeruline. Tihti kaasnevad sõltuvusega ka suurenenud risk haigestuda teistesse rasketesse haigustesse nagu näiteks skisofreenia, Alzheimer, HIV, hepatiit ja palju muud. Lisaks toodi välja, et kõige rohkem kannatab sõltuvuse all aju - muutub ruumitaju, mälu halveneb, tekivad illusioonid ning ei saada aru tegelikkusest.
Positiivne tähelepanek aga neile, kes on enda sõltuvusest lahti saanud - organismis tekivad narkomaania tagajärjel küll väga tõsised kahjustused, kuid inimese keha on võimeline ennast taastama ja kahjustusi parandama.
Meie riigis pakutakse mitmeid ravivõimalusi, millest kõige tuntum on ilmselt metadooni asendusravi. Kui raamatus kirjeldab narkomaan ravi pahupoolt, siis teemaõhtul sain hoopis teada, et asi ei ole sugugi selline, nagu meediast välja paistab - praktiseeriva psühholoogina kinnitas Kariina, et metadooni ravi toimib suure osa inimeste puhul, kuigi kahjuks leidub ka neid, kellel põhjustab see kõrvalmõjusid. Siiski on paljud eksperdid nõus, et kõige parem ravi sõltuvuse osas on ikkagi mitmetahuline, hõlmates endas nii tugigruppides osalemist, psühholoogi juures käimist kui ka kliinilist poolt.
Kas mina ja sina saame kuidagi aidata oma lähedast või sõpra, kes vaevleb mõne sõltuvuse käes? Saame küll! Peame olema tema jaoks alati olemas ja suunama teda mõne psühholoogi või tugigrupi juurde. Kõige olulisem on aga tema toetamine libastumise korral - me kõik peame aru saama, et üleöö ei ole võimalik teha drastilisi muudatusi, mis oleksid pikaajalised. Sõltlastele endile kehtib sama - keskenduma peab positiivsele, näiteks kainete päevade arvule ja nende suurenemisele, mitte ebaõnnestumistele. Iga väiksemgi edusamm väärib kiitust ning ühte pisikest musi põsele. Kui sinu sõbral on soov sõltuvusest vabaneda, on see igati võimalik, seda aga koos lähedaste toega.
Koju jalutades mõtlesin veel pikalt möödunud õhtule ja ühtäkki küsis mu toakaaslane: “Anna, kas sa ei arva, et sa oled oma krõbinatest sõltuvuses?” See oli üks ütlemata mõtlemapanev küsimus - lubasin, et mõtlen sellele peale hommikust jalutuskäiku!
Autor: Mare Vahtre
Toimetas: Kerli Reintamm
Teemaõhtu piltide autor: Kadi Sagor