25. aprillil toimus Biomeedikumis kampaania „Elupäästev kingitus“ raames debatt organidoonorlusest, kus käsitleti sellega kaasnevaid eetilisust ja väärtusi puudutavaid küsimusi. Poolt- ja vastuargumente toodi just Eestis kehtiva organidoonorlussüsteemi kohta. Debateerisid arstitudengid ja debatti kommenteeris Tartu Ülikooli Kliinikumi Transplantatsioonikeskuse direktor Virge Pall.
Organidoonorlus ning rakkude, elundite ja kudede siirdamine on meditsiinivaldkond, kus kõik ei sõltu vaid arsti oskustest. Väga tähtis roll on just patsiendil endal, kes loovutades midagi, mida ta ise enam ei vaja, võib päästa nii kellegi elu. Olles organidoonor, teeb inimene ülima heateo, mis ei kahjusta mingil viisil juba surnud inimest, kuid mis parandab oluliselt kellegi elukvaliteeti. Organidoonor saab olla nii elus kui surnud inimene, enamasti eelistatakse elusdoonoreid. Surma all mõistetakse doonorluse aspektist patsienti, kellel on diagnoositud ajusurm.
Praegu on olemas kaks peamist organidoonorlussüsteemi: opt in ja opt out.Opt insüsteemi korral eeldatakse, et patsient polnud elundidoonorlusega nõus, kui ta pole just surmale eelnevalt täitnud avaldust, kus ta nõustub elundeid annetama. Oluline on sel juhul just see, et patsient ise on oma soovi doonorluseks avaldanud. Kui ta pole seda teinud, peavad tema eest otsustama tema lähedased.
Opt outsüsteem aga eeldab, et patsient oli organidoonorlusega nõus juhul, kui ta pole täitnud vastavat avaldust, millest lähtuvalt ta ei soovi olla doonor. Opt out süsteem jaguneb veel kaheks: hard ja soft. Hard süsteemi puhul on patsiendi lähisugulastel väike või peaaegu olematu otsustusvõimalus – patsient on automaatselt doonor. Soft süsteemi puhul antakse lähisugulastele võimalus raviarsti teavitada, kui patsient oli oma eluajal doonorlusest keeldumisest teada andnud. Peale selle on opt outsüsteemis inimesel alati võimalus tõendada oma soovi mitte olla doonor. Nii opt in’iskuiopt out’is konsulteeritakse otsuse tegemisel lähedastega. Lisaks on mõlemas süsteemis inimesel õigus oma otsust eluajal muuta.
Aga kumb süsteem on ikkagi parem? Või õigem?
Kahjuks ei saa seda keegi öelda, kuna mõlemal süsteemil on oma head ja vead. See, mis süsteemi riik kasutab, on riigi enda otsustada. Euroopa Liidus on iga liikmesriigi otsustada, kumba süsteemi pooldada, kuid tuleb tõdeda, et suurima doonorluse aktiivsusega riigid (Hispaania, Austria ja Belgia) kasutavad opt out süsteemi. Eesti on praegu opt in süsteemil, kuid järjest enam riike on üle minemas opt out’ile. Ühelt süsteemilt teisele ülemineku juures on muidugi tähtis tõsta inimeste teadlikkust sellel teemal.
Meditsiini arenedes on leitud palju uusi võimalusi, kuidas elundi siirdamisel paremat tulemust saada. Seeläbi suureneb ka vajatavate elundite, seega ka doonorite arv. Seda, et opt outsüsteem suurendab doonorite arvu, on tõestanud paljud uuringud. Lisaks on opt outsüsteemi rakendavates ühiskondades organidoonorlus saanud normaalseks ning see aitab inimestel surmaga kergemini toime tulla.
Debatt kahe süsteemi õigsuse ja eetilisuse vahel on kestnud aastaid, kuid õiget vastust ei tea keegi. Selge on see, et opt in’i kasutades kaotatakse mitte doonoriks olemist eeldades palju potentsiaalseid doonoreid, kuid samas säilib inimese autonoomia ning otsustusõigus. Opt out süsteemis on aga rohkem elusdoonoreid. Küll aga on võimalik lahendada suurimat probleemi – teadlikkuse puudumist. Kui küsida juhusliku inimese käest, kumb doonorlussüsteem on õige, on tõenäosus, et ta ei tea nendest süsteemidest midagi, suhteliselt suur. Seda sellepärast, et lihtsalt pole tehtud piisavalt palju teavitustööd, et inimesi selles vallas harida.
Lisaks on surm ühiskonnas saanud tabuteemaks, mida üritatakse võimalikult palju vältida. Seepärast ei olegi paljud inimesed organidoonorluse soovi avaldanud, kuna nad lihtsalt ei taha sellele mõelda. Kuid kui patsient on ajusurmas ning arst küsib lähedaselt organidoonorluse kohta, on lähedane juba leinas ning šokiseisundis ja ei suuda adekvaatselt otsustada. Seega on oluline tõsta inimeste teadlikkust organidoonorlusest, et nad juba oskaksid surmaga arvestada ning teada, mis see endaga kaasa toob. On tähtis, et lähedased räägiksid omavahel doonorlusega seotud küsimustest, et kui tekib olukord, kus on vaja inimese seisukohta teada, oleks inimese enda, mitte ta lähedaste, arvamus teada.
Seega pole õiget ega valet doonorlussüsteemi, on vaid inimeste vaba tahe teisi aidata. Tähtis on tõsta inimeste teadlikkust organidoonorlusest ning oma valiku tegemise tähtsusest. Lisaks on vajalik perekondade ja sugulaste omavahelised vestlused antud teemal, et ka lähedased oleksid üksteise valikutega kursis.
Allikad:
Arstitudengite debatt organidoonorlusest.
Autor: Liisa Pomerants
Comments