Soojussaare efekt on nähtus, kus pinnalähedane õhutemperatuur on linnades kõrgem kui maakohtades. Seda on võrdlemisi lihtne tajuda palavatel suvepäevadel. Esimest korda täheldas fenomeni Luke Howard 19. sajandi esimesel poolel, kui ta võrdles enda andmeid Londoni Kuningliku Seltsi informatsiooniga.
Leidub loomi, kes sellest efektist kasu saavad. Näiteks gekoliigile Hemidactylus frenatus või nahkhiireliigile Pteropus poliocephalus pakub soojussaar paremaid tingimusi talve üleelamiseks. Linnasipelgad on kuumale vastupidavamad kui maasipelgad. Samas inimesele on soojussaarel üldiselt negatiivne mõju. Peamised inimestel avalduvad negatiivsed mõjud on keskendumisraskused, väsimus, naha kuivus ja vereringe haigused.
Kuid mis mõjutab linna soojussaare efekti intensiivsust? Nähtuse tugevust suurendab pindade geomeetria, nõrgem tuul, inimtekkeline soojus ja linna suurus.
27.05.2020 ajakirjas Nature avaldatud soojussaare mõjutajaid modelleerinud saksa uurimisgrupp genereeris esialgu kvartaleid, millele nad määrasid vastava linlikud parameetrid (UCP). Järgmise sammuna kasutasid nad Berliini tunnuseid, et oleks võimalik simuleerida linna kliimat kasutades CCLM/DCEP mudelit. Nende seadistustega modelleeriti maast kahe meetri kõrguselt õhu temperatuur ajavahemikus 01.08.2003-07.08.2003, mil oli kuumalaine. Saadud temperatuuri põhjal arvutati nädala keskmine soojussaare magnituudi maksimum ning keskmist maksimumi kasutati funktsioonis. Tulemuste põhjal võib väita, et lisaks eelnevalt nimetatule mõjutab efekti intensiivsust ka hoonete tihedus ja kahe või enama lähestikku oleva soojussaare võimendav koosmõju.
Kasutatud allikad:
Autor: Andres Reintam