Paljud meist on võib-olla üles kasvanud ettekujutusega dinosaurustest kui soomustega kaetud rohelistest möirgavatest elukatest, mida on veelgi võimendanud sellised filmid nagu Jurassic Park. Alles 21. sajandi kõrgtehnoloogia abil on teadlased saanud dinosauruste fossiile põhjalikumalt uurida ja uued avastused on ettekujutust dinosaurustest oluliselt muutnud.
Juba 19. sajandil käis inglise loodusteadlane Thomas Huxley pärast dinosauruste ja lindude luude võrdlemist välja teooria, et linnud on dinosauruste järeltulijad. Tollel ajal heideti see idee kõrvale. Alles viimastel aastakümnetel leitud fossiilid ja uus tehnoloogia on aidanud teadlastel lõplikult tõestada lindude põlvnemist dinosaurustest. 2008. aastal võrreldi türannosaurus rexi fossiilist eraldatud valke tänapäeva loomade valkudega ning leiti, et molekulaarsel tasandil on ta kõige sarnasem kana või jaanalinnuga. Krokodillid on dinosaurustele pigem sugulased, mitte järeltulijad.
Lindudel ja dinosaurustel on sarnasusi veelgi. Paljudelt dinosauruste fossiilidelt, nii lendavatelt kui lennuvõimetutelt, on avastatud jälgi sulgedest või suletaolistest moodustistest. Üksikute leidude näol on tegemist ka merevaigus reaalselt säilunud sulgedega. Siiani suurim teadaolev suleline dinosaurus on Yutyrannus huali, türannosaurus rexi sugulane. Teadlased arvavad, et lennuvõimetute dinosauruste suled olid vajalikud vee- ja/või soojusisolatsiooniks või siis paarilisele mulje avaldamiseks. Enne kui päris lendamine välja kujunes, võisid nad oma väikseid sulelisi “käsi” kasutada kiiremini jooksmiseks kas saagi poole või vaenlase eest ära.
Teadlased usuvad, et järglaste saamise osas on dinosaurustel lindudega samuti palju ühist. Näiteks on leitud, et nad munesid oma pesadesse mustri järgi samamoodi nagu teevad seda tänapäeva linnud. Suled kõhu all võisid aidata emasloomal mune haududa. Dinosauruste pesade ümbrusest on leitud ka vastkoorunutest tunduvalt vanemate poegade fossiile ning toidutükikesi, mis viitab, et vanem(ad) hoolitses(id) oma poegade eest veel mõni aeg pärast koorumist. Samuti on leitud, et selle asemel, et üksi muneda, tulid emasloomad sigimisperioodil kokku ja munesid üksteise läheduses, et tagada nn “grupikaitse”.
Seda, millist häält dinosaurused tegid, on paleontoloogidel palju raskem välja nuputada. Teatavasti pehmed koed ja organid ei fossiliseeru hästi. Siiski kaheldakse selles sügavalt, et dinosaurused suutsid möirata nii nagu kuuleme filmides. Dinosaurustel polnud tõenäoliselt isegi häälepaelu, nende hääleorgan võis olla sarnane lindude süürinksile. Teadlased usuvad, et kui dinosaurused üldse vokaliseerisid, siis seda madalal sagedusel ja suud avamata, umbes nagu tuvid kudrutavad.
Täit tõde dinosauruste kohta ei saa me teada võib-olla mitte kunagi. Pealegi on inimene dinosauruseid saanud uurida võrdlemisi vähe aega ning uute läbimurdeliste fossiilide otsa ei komista arheoloogid just iga päev. Teema lõpetuseks on artikli lõppu lisatud värvikaid pilte, kus on kujutatud, millised võisid dinosaurused teaduspõhiste oletuste järgi välja näha.
Dakotaraptor
Caudipteryx
Velociraptor
Autor: Agnes Vaht
Kasutatud allikad:
https://www.nationalgeographic.com/news/2016/04/160405-dinosaurs-feathers-birds-museum-new-york-science/ Vaadatud 07.02.2021
https://www.nationalgeographic.com/news/2012/4/120404-yutyrannus-feathers-dinosaur-science-nature-biggest/ Vaadatud 07.02.2021
https://www.nytimes.com/2008/04/25/science/25dino.html?_r=1&ex=1366776000&en=26facf8338b0b4f7&ei=5090&partner=rssuserland&emc=rss&oref=slogin Vaadatud 07.02.2021
https://www.nature.com/articles/d41586-019-02174-7 Vaadatud 07.02.2021
Pildid pärit veebilehelt https://emilywilloughby.com/art/gallery/paleoart Vaadatud 07.02.2021